Kes oli F. M. Alexander?

"F. Matthias Alexander
1869-1955
Elulugu"
Walter Carrington

Frederick Matthias Alexander sündis 20. jaanuaril 1869. aastal Wynyardis, Loode-Tasmaanias. Ta oli kaheksast lapsest kõige vanem.

Tema šoti päritolu vanaisa Matthias oli abiellunud inglannaga, kellega ta asus elama suurde mõisa, mille valdusesse kuulus ka Table`i neem ning mis piirnes mere ja Inglise jõega. Frederick Matthiase isa John abiellus kohaliku kohtuniku tütrega ning koos oma kolme vennaga hoolitsesid nad mõisa eest.

Kuigi Frederick Matthias oli varaküps laps, oli ta nõrk ja haiglane ning seetõttu õpetas teda küla koolmeister eraviisiliselt. Enamuse ajast veetis ta väljas, ümberkaudset puutumatut loodust ja loomade käitumist jälgides, ujudes, paadiga sõites ja kala püüdes. Kui ta tervis pärast kaheksa- või üheksaaastaseks saamist paranema hakkas, pühendus ta hobustele. Oma elu lõpuni armastas ta neid, omades samas asjatundlikke teadmisi nende treenimisest ja hooldamisest.

1885. aastal, kuueteistaastasena, hakkas ta ametnikuna tööle ühes tinakaevandusettevõttes, õppides vabal ajal raamatupidamist. Nii avalikel kui seltskondlikel koosviibimistel oli tol ajal põhiliseks meelelahutuseks näitlemine, etlemine ja draamamonoloogid, mis Frederick Matthiasele juba lapsest saadik huvi pakkusid. Amatöörteatritükkide esitaja- ja lavastajana oli tal märkimisväärset loomulikku andi. Kolme aastaga, lisatöid tehes, kogus ta piisavalt raha, et minna Melbourne`i erialast haridust omandama.

Melbourne`is elas ta oma onu ja tädi juures. Kuus kuud õppis ta seal parimate õpetajate käe all ilukõnet, lavakunsti ja viiulit. Ta käis sageli teatris, kontserditel, külastas kunstinäitusi ja asutas isetegevusliku teatri. Kui tal raha otsa sai, töötas ta ametniku- ja raamatupidajana, samuti ka tee degusteerijana. Ent ta ei pidanud oma tollase äkilise iseloomu tõttu neil töökohtadel kaua vastu. Ta ei sallinud äritegevust põrmugi ning varasem haigus ilmutas end taas. Kuid Frederick Matthias oli kindlalt otsustanud saada elukutseliseks etlejaks ja deklamaatoriks ning ta suutis jälle säästa piisavalt raha, et võtta tunde ning puhata ja kosuda paar kuud.

Aegamööda kogusid Alexanderi näidendite lavastused, deklamatsioonid, kontserdid ja eraetteasted tuntust ja 25aastaselt otsustas ta koju tagasi pöörduda ja teha kolmekuuline ringreis mööda Tasmaaniat. Ema toetas ta elukutsevalikut igati, kuid isa oli masendunud, et tema vanemast pojast oli saanud „rändnäitleja ja vagabund“. Wynyardis, Waratahs, Launcestonis ja lõpuks ka Hobartis saatis Frederick Matthiast suur edu ning ta sõbrad aitasid tal organiseerida 1894. aasta alguses Uus-Meremaa ringreisi.

Melbourne`i ja Tasmaania kriitikud andsid Alexanderile kiitva hinnangu ja sellega oli tema omaksvõtt Uus-Meremaal 25aastasena juba tagatud. Vahetevahel tekkis tal hõõrumisi isikutega, kes panid pahaks tema otsekohesust probleemide lahendamisel, kuid teisalt sõbrunes ta kiiresti; tema professionaalidest kolleegid ja inimesed juhtivatel kohtadel linnades, mida ta külastas, pugesid kasvõi nahast välja, et ta sõbraks saada ja teda aidata. Mille vastu aga keegi ei suutnud ravi leida oli tema üha süvenev kurguhäda deklamatsioonide lõpuosas, vaatamata sellele, kui palju ta ka enne esinemist ei puhanud, nagu mitmed arstid olid talle soovitanud. Ta jätkas ringreisi, olles viis nädalat Christchurchis, kuus nädalat Wellingtonis, kuu Napieris ja kuus kuud Aucklandis.

Frederick Matthias oli juba pikemat aega ennast peeglist jälginud, kuna ta oli veendunud, et ta tegevuses on midagi sellist, mis põhjustab deklameerimisel hääle kadumist ning ta soovis katsetuste abil kindlaks teha, mis see on. Ta uuris hoolikalt hingamismeetodeid ja hääle tekitamist, sest talle oli teada antud, et lause lõppedes tuli tal õhust puudu. Tollal oli moes vahelihase- ja roietega hingamine. Frederick Matthias proovis seda, kuid heitis siis kõrvale ning hakkas välja töötama oma meetodit.

Kuigi uus meetod ei olnud veel lõplikult välja arendatud, oli see niivõrd uuenduslik, et äratas tema deklameerimist kuulama tulnud asjaarmastajate hulgas tähelepanu. Nii mõnedki neist pöördusid abi saamiseks eraviisiliselt tema poole. Kuigi ta polnud kunagi kaalunud õpetamise võimalust, teatas ta Aucklandi deklamatsioonide seeria viimasel õhtul oma kavatsusest anda hääleseade ja hingamise tunde. Järgnevate nädalate jooksul võttis ta õpilasi vastu kella üheksast hommikul kuni kümneni õhtul. Kolm kuud hiljem otsustas ta, et perekondlike kohustuste tõttu õpetab ta edaspidi Austraalias (selle asemel, et minna Ameerikasse või mujale, nii nagu teatriagendid soovitasid). Enne teele asumist andis ta Aucklandis hüvastijätuetenduse. Täissaal tema õpilastest ja pealtvaatajatest kinkis talle käsitsi kaunistatud tänukirja, millele oli esimesena alla kirjutanud Aucklandi linnapea.

Aastaid hiljem, kui Frederick Matthias oma tehnika väljatöötamisest rääkis, ütles ta: „Nende viimaste kuude jooksul Aucklandis sain äkki aru, milline see tehnika on ja mis temast võib saada.“ Kuigi ta mõistis juba varakult, et see, mida tal õpetada tuleb, on palju laiema tähendusega kui pelgalt häälekoolitus, olid tema Melbourne`i sõbrad kimbatuses ega mõistnud, mida ta küll õpetamiseks ruume üürides loodab saavutada. Paar nädalat hiljem, kui ta oli juba lauljaid ja teisi esinejaid juhendanud, tuli talle tundi kohaliku arsti poeg. Poisil oli kopsutuberkuloos. Vahetult pärast seda saatis sama arst tema juurde ka kopsukasvajaga naise. Üks teine arst, saades teada Alexanderi õpilaste paranemisest, soovitas selgroohädaga tüdrukul tema juurde minna. Varsti oli tal õpilaste seas rohkem arstide saadetud patsiente kui lava- ja teatritegelasi. Teoloogiakolledz saatis tema juurde pärast meditsiinilist nõustamist üheksateist õpilast hääleseadet õppima, aga nii nagu teistele, õpetati nüüd neilegi kõigepealt „enese kasutamist“ („use of the self“ ing.k). Sellele järgnesid hääle ja hingamise korrektne kasutamine kui osa õpetusest. Melbourne`i Ülikooli arstid ja õppejõud olid samuti Alexanderi õpilaste hulgas. Pärast Melbourne`is veedetud kaht aastat oli ta endale juba nime teinud ning tal oli palju erinevaid õpilasi, nii neid, kes olid „normaalsed“, kui ka neid, kellel arstid olid diagnoosinud konkreetse haiguse.

Kolm aastat hiljem asus ta koos venna Albert Reddeniga õpetama ja nad kolisid Sydneysse. Kuulsus käis tema eel ja õige pea oli ta jälle uppunud töösse. Lewishami haiglas praktiseeriv kuulus kirurg dr J.W. Steward McKay oli Alexanderile suureks toeks, kuna leidis, et tema tehnika võib günekoloogiliste juhtumite puhul osutuda nii tõhusaks, et patsiendi opereerimise vajadus langeb sageli ära. Dr. McKay oli ka see mees, kes oma huvi ja arusaamisega tegi Alexanderile selgeks, et see oli avastanud inimeste jaoks midagi üldkehtivat ja väga väärtuslikku. Tema oli ka see, kes veenis Frederick Matthiast Londonisse tulema, et tagada ta tööle vääriline tunnustus.

Alexander tegeles endiselt oma armastatud teatriga ja näitetrupiga, mis koosnes eranditult arstide poolt tema juurde saadetud patsentidest. Sydney ühes suuremas, Kuninglikus Teatris, etendas ta „Hamleti“ ja „Veneetsia kaupmehe“. Enne kui ta Austraaliaga hüvasti jättis ja 1904. aastal 13. aprillil Londonisse teele asus, viis ta oma trupi ringreisile, andes kummastki teosest kolmkümmend etendust. Teda saatsid teele head soovid Austraalia kõige silmapaistvamatelt kodanikelt meditsiini, kirurgia, hariduse, religiooni, valitsuse, õiguse ja teatri alal ja tal olid kaasas soovituskirjad Sir Arbuthnot Lane`ile, Sir Herman Weberile, Sir Sinclair Thomsonile, Sir Crisp Englishile, dr. Scanes Spicerile, dr. Percy Jakinsile, Mr. Mansell Moulinile, Sir George Alexanderile ja Sir Arthur Meele.

Kuus aastat elas ja töötas Frederick Matthias Sõja- ja Mereväe hoonetes Victoria tänaval, kuni asus 1910. aastal lõplikult elama aadressil Ashley Place 16, London SW1. Soovituskirja saajate hulgas ei olnud palju neid, kellest tal oleks olnud abi, kuigi Sir Crisp English, dr. Percy Jakins ja eriti dr. Scanes Spicer saatsid tema juurde palju patsiente ning teisedki arstid töötasid koos Alexanderiga, aga esimestel Londoni aastatel tõi ikkagi teatrikutse talle õpetajana tuntuse.

1910. aastaks, kui Alexandril tuli üha suureneva õpilaste arvu tõttu kutsuda appi nii oma vend Albert Redden kui ka üks õdedest, tekkis vajadus oma tööpõhimõtteid trükis avaldada, et tema edu üle kadedust tundvaid võimalikke plagiaatoreid ennetada. Ülesanne osutus tollal, nii nagu edaspidigi, tohutu raskeks, kui mitte öelda võimatuks. Ent „Inimese ülim pärand“ sai lõpuks valmis ja pidev nõudlus hoidis selle trükis tema järgneva neljakümne viie eluaasta jooksul.

Üks paljudest mõjukatest isikutest, kes püüdsid anda Alexanderi tööle ametlikku suunda, oli Esimese Maailmasõja aegne Kuningliku Peastaabi Ülemjuhataja Sir Archibald Murray, kes püüdis edutult kaasata tema tehnikat sõjaväeõppustel. Sõja tõttu jäi ta ilma paljudest õpilastest ja Frederick Matthias otsustas minna Ameerikasse. Ta teadis, et kui ta järjepidevalt ei õpeta, kaob käteosavus, võime arendada tundlikkust ja teadlikkust ning stiimul lahendada igapäevaselt uusi probleeme, millest igaüks nõuab eri käsitlust. Ta sõitis New Yorki esimesel sõjakuul laevaga Lusitania ja septembri lõpuks oli tal rohkem õpilasi kui ta suutis vastu võtta. Kui ta maabus, tundis ta Ühendriikides ainult kaht inimest, kuid tema kontaktid kasvasid lumepallina tänu isiklikele soovitustele.

Enne Londonisse naasmist 1915. aasta mais – esimene paljudest sõjaaja reisidest läbi allveelaevade blokaadi – oli F. Matthias pannud aluse järgneva kümne aastaga hiiglaslikuks kasvavale praksisele. Igal aastal 1914.-1924. aastani (v.a 1921. aasta) ületas ta oktoobris Atlandi ookeani ja naasis kevadel tagasi koju Inglismaale. Abiõpetaja prl Ethel Webb saabus Londonist tema esimese Ameerika külastuse ajal, et teda töös aidata ja tema vend Albert Redden vahetas ta seal välja, et ta saaks koju minna. Järgnevate aastate jooksul tuli veel üks abiõpetaja, prl. Irene Tasker, talle Ühendriikidesse appi ning 1924. aastani hoidsid need kaks meeskonda praksist aastaringselt töös.

1920. aastal abiellus Alexander austraallanna Edith Page`ga ja ostis 1924. aastal Bexley`s, Kentis maja ja kakskümmend aakrit maad, kus ta elas oma naise surmani 1937. aastal. Nad adopteerisid tütre, Peggy.

Alexanderi järgmine oluline raamat „Teadlik ja lahendusi pakkuv enesekontroll“ (Constructive Conscious Control of the Individual) ilmus 1923. aastal. Dr Peter MacDonald ja prof John Dewey uurisid enne avaldamist hoolikalt käsikirja ja tegid asjalikke muudatusi pöörasesse katsesse kirjeldada sõnades midagi, mida tuli esmalt kogeda, et seda mõista. F. Matthias nägi erilist vaeva sõna „meel“ vältimisega, mille kasutus oli vohav, eriti inimese kui lõhestunud indiviidi kujutlemisel. Segadust, mis põhiliselt keeleline, oli võimalik ära hoida, kui asendada liigpruugitud ja ebaselge sõna „meel“ sõnadega „aju“, „mõtlemine“ või „mõte“.

1924. aastal asutas prl Tasker Ashley Place`is kolme kuni kaheksa aasta vanustele lastele kooli. Elukutselise õpetajana pidas ta kinni lasteaia ja eelkooli ainekavast, kuid põhirõhk oli sellel, kuidas lapsed õppimise käigus oma keha kasutasid. Kui prl Tasker läks 1934. aastal Lõuna-Aafrikasse, et seal oma praksis rajada, võttis õpetamise üle prl Margaret Goldie ning kool kolis Frederick Matthiase majja Bexley`s, kus õppetöö toimus suuremas mahus. 1940. aastal saatsid prl Goldie ja teised kooli töötajad lapsed Ameerikasse ning kool evakueeriti Whitney Homesteadi Stowe`is, Massachusettsis. Eksperiment osutus edukaks ning andis Alexanderile ja abiõpetajatele väärtuslikke kogemusi, kuidas säilitada lastes see hea kehakasutus, mille teismeealised ja täiskasvanud alateadlikult ja hoolimatult kaotavad.

1930. aastate alguses hakkasid nii mitmedki arstid Inglismaal Alexanderi töö vastu erilist huvi ilmutama ja nende kannustaval toel mõjutas see riigis kogu arstkonda läbi arutelude, debattide, loengute ja meditsiiniväljaannete kirjade. Arstide hulgas olid dr Peter MacDonald, keda me juba mainisime, dr R.G. McGowan, dr Mungo Douglas, Mr J.E. R.MacDonagh, FRCS (Kuningliku Kirurgide Kolleegiumi liige), Mr A. Rugg-Gunn, FRCS ja dr Andrew Murdoch. Kuigi aastatega on loodud tohtritega palju südamlikke suhteid, on sellelt elukutselt tervikuna tunnustus veel saamata.

F. Matthias võis endiselt oma õpilaste ja hilisemate sõprade hulgas üles lugeda kuulsusi, William Temple, Canterbury peapiiskop võttis tunde; Sir Linden Macassie, K.C. (kuninglik advokaat), Advokatuuri esimees, keda tutvustas kuulus Jeeves, K.C.; Aldous Huxley, Sir Stafford Cripps, Lyttoni krahv ja George Bernard Shaw olid aktiivsed tehnika propageerijad. Tööstusjuhtide juures oli Alexanderil tema eluajal vähem edu. Ta kohtus nii mitmegagi, ent leidis, et neid iseloomustavaks jooneks oli mõtte ja harjumuse jäikus, kuna nad pidid end ise üles töötama, et läbi lüüa, ning see välistas uute ideede omaksvõtu, mis on tehnika mõistmisel ja omandamisel peamine.

1930. aasta septembris alustati Ashley Place`is õpetajate kursustega ning sellest ajast saadik kuni F. Matthiase surmani 1955. aastal oli seal alati inimesi, kes need kolmeaastased kursused läbisid ja juhul kui neil oli võimeid, andis see neile õiguse iseseisvalt töötada sertifitseeritud Alexanderi tehnika õpetajatena. See traditsioon jätkub tänaseni.

F. Matthias taaselustas õpilaste avalike etenduste andmise traditsiooni 1933. - 1935. aastatel „Veneetsia kaupmehe“ lavastusega Sadler`s Wellsis, „Hamletiga“ Old Vicis ja deklamatsiooniga Rudolf Stainer Hallis. Lilian Bayliss, tollane Old Vici juhataja, ja Marie Ney olid mõlemad Alexanderi õpilased.

1932. aastal ilmus „Enese kasutus“, kus Alexander kirjeldas „mida ma ise tegin tehnika väljatöötamisel“. Ameerikas oli kirjastajate ja kriitikute vastuvõtt väga innustav, kuid suurt müügiedu ei järgnenud vastandina Inglismaale, kus see osutus ülimalt populaarseks ja müüs tema neljast raamatust kõige paremini.

Teisele Maailmasõjale eelnenud aastatel oli Alexander oma saavutuste tipus, tema töö sai väärilise tunnustuse, kuid jälle kord peatas sõda õpilaste voolu. Terve kool, selle personal, naisabiõpetajad ja Alexander, kes oli nüüd seitsmekümne ühe aastane, suundusid 1940. aasta juunis Ameerikasse, kus nad alustasid uuesti tööd. Tema vend Albert Redden oli õpetanud Bostonis 1934. aastast saadik ning paljud olid huvitatud kohtumisest tehnika loojaga või uuendada tutvust, mis algas kuusteist aastat tagasi, kui Frederick Matthias viimati seal käis. Ameerika lapsed käisid Stowe`is koolis koos Inglismaalt tulnutega ning kolm kohalikku õpetajat andsid tunde ka laste vanematele, kes olid suvevaheajaks Homesteadi lapsi vaatama tulnud.

Enne 1943. aasta suvel Inglismaale naasmist avaldas Frederick Matthias oma neljanda raamatu „Elamise universaalne konstant“, mille ta kirjutas põhiliselt Londonis, ent lõpetas pr Ethel Webbi abiga kolmekuusel puhkusel Southwest Harboris, Maine`is, ühe oma sõbra majas. Ta käis Floridas kohtumas ka prof. George Coghilliga, kes Gainsville`is oma pensionipõlve veetis.

Kahel viimasel sõjaaastal ja 1946.-1947. aastal nägi Alexander ränka vaeva, et Londonis oma praksis ja õpetajate kursused taastada. Aga kooli ei suutnud ta oma kurvastuseks uuesti avada. 1947. aasta lõpus ta kukkus, mille tagajärjel üks roie nihkus paigast ja rindkere sai muljuda. Samal nädalal oli tal ka raske insult, ta ei saanud vasakut kätt ega jalga liigutada ning tal oli vasaku näopoole halvatus. Ei juhtu just sageli, et seitsmekümne üheksa aastane mees paraneks sellisest haigusest ning kolm arsti, kes teda ravisid, andsid talle vähe lootust. Ometi andis Frederick Matthias 1948. aasta märtsis jälle tunde.

1949. aastal tähistati tema kaheksakümnendat juubelit tema auks korraldatud dineel Browni Hotellis, kus tollane rahandusminister Sir Stafford Cripps kõnet pidas. Pärast seda kuni 1955. aastani jätkas Frederick Matthias aktiivselt tööd, võttes eraõpilasi ja juhendades abiõpetajate tööd, kuni ta pärast üht külmetust ja lühikest haigust ootamatult 10. oktoobril, kaheksakümne seitsmendal eluaastal suri.

Tõlkimiseks andis loa Constructive Teaching Centre. Tõlkis Kersti Skiller